Ruhnu seelik.

Seeliku tagumised laiad kurrutamise ootel

 Veebruarikuust ja rahvarõivakooli lõpetamisest on juba üksjagu aega möödas, kuid seelikulugu hakkab alles nüüd oma lõpuni jõudma.

Lõputööde esitlus oli laupäeval, kuid sama nädala esmaspäeval mul ei olnud veel midagi peale koe- ja lõimelõngade. Lõim tuli imekiiresti üles vedada ning kurruniitidega kangas sai valmis neljapäeva õhtuks. 

Sissekootud kurruniitidega kangas

Esialgu lootsin kanga valmis saada kolmapäevaks, et oleks võimalik see tädi juurde kuuma sauna viia. Nii ruttu ikkagi ei läinud ja seega tuli järjekordselt selg vastu seina seistes meeleheitlikke otsuseid teha.

Otsustasin kanga kurrutada oma talu ahjus. Kiire mõõtmisega sai välja selgitatud, et kangas mahub kenasti ahju. Tõmbasin kurruniidid pingule, fikseerisin niidid metallist kudumis- ja šašlõkivarrastega ning viimases hädas ka orhideetugedega. Kangalaiud vanni, siis üksteise peale lina sisse, lauajupi peale ja ahju.

Orhideetugedega fikseeritud kurruniidid

 

 

 

 

 

 Täielikust katastroofist päästis meid Mihkel, kes tuppa astudes küsis, kas midagi põleb. Kiire pilk ahju näitas, et põles jah, see lina põles, mille sees oli seelik. Kuna kell oli väga palju ja väsimus oli suur, jätsime söed välja võtmata, arvasime et piisab süte kahele poole vastu seina lükkamisest.  Ei piisanud! Teine kord võtan välja.

Kangas ahjus

 Seelik siiski ära ei põlenud, söed võtsime välja ja jätsime kanga terveks ööks ahju. Välja võttes olid kurrud väga tugevalt sees ja kangal kerge suitsulõhn küljes. Täpselt nagu vanasti! 

Kurruniite fikseeriva kraami eemaldamine

Reede õhtul õmblesin seeliku käsitsi kokku, seejärel eemaldasin kurruniidid va allääre siseküljel. Lootsin, et neist on abi alläärepaela kurdu tõmbamisel. Alläärepael jäi kudumata, sest ei leidnud tihva, millega see valmis teha. Seelikukurrud olid aga nii tugevad, et ka kõvale pingile istudes tundus nagu oleks poroloonpadjale oma tagapoole toetanud.

Seeliku kokkuõmblemine

Seelik sai paela alles nüüd, juulikuus, sest tihva asemel õnnestus osta Sujurilt suurepärane ja imeilus tööriist. Vöökudumise telg nimega T 3,8. Sellega kudumine oli puhas rõõm ja pael sai tõesti kiiresti valmis. Sissejäetud niitidest abi ei olnud, sest pael tuli nende peale õmmelda. Järgmisel korral teen paela seeliku õmblemise ajaks valmis ja jätan paela kurrutamiseks sisse pealmised kurruniidid. 

Seeliku allääre aurutamine

Tahaksin oma seelikule veel tasku õmmelda. Sellise mõnusa ja suure, kuhu kudumisel lõngakera panna, nii nagu Ruhnus. Siis saaks tõesti öelda, et seelik on valmis.

Ruhnu rõivad. Stripuvamsa

Rahvarõivakool Tõstamaal on läbi saanud. Eile, 23. veebruaril oli Pärnu Muuseumis pidulik lõpetamine, kus iga kursuslane esitles oma komplekti.

 

Pilt on pärit Eesti Rahvakunsti ja  Käsitöö Liidu Facebooki lehelt https://www.facebook.com/estonianfolkart/photos/pcb.2364955530182803/2364951686849854/?type=3&theater&ifg=1

Pildil on näha uhkes paastuaja kirikurõivais Inna Raud. Minul on seljas sketovamsa - villane jakk, mida kanti argipäeval ja seega on ka tanu puudumine rätiku all vabandatav.

Aitäh Ruhnu Küllile, kes aitas juuksekrunni teha, rätiku pähe sidus ja mõjus nii helgelt ja rahustavalt, et minu isiklik maailmalõpp liikus 23. veebruarilt 2019 määramata tulevikku!

Kooli minnes kujutlesin, kuidas ma hoole ja naudinguga meisterdan imelisi rõivaid. Aega tundus olevat lõputult. Kaks aastat! Selle ajaga ehitab maja valmis, asi see siis mõni rõivatükk valmis meisterdada. Millegipärast läks nagu alati. Kaks viimast nädalat olen kudunud püksi- ja seelikukangast, kurrutanud särki, õmmelnud, tikkinud ja eile hommikul Pärnu poole sõites nutsin autos Martinile, et eelmisel päeval valminud seelikul pole valget paela allääres, pastlapaelad on nahast ja tanu jäi õmblemata. Martin küll lohutas, kuidas oskas, kuid mis tal viga rääkida, tal ju täiskomplekt rõivaid olemas.

Kuna tänasel päeval on FB ruhnu vamsade grupis ka vamsa valmimise lõppkuupäev, siis esitlen siinkohal ka Martini stripuvamsat. Vamsa on kootud Made Uusi Kihnu maalammaste lõngast. Väga paks ja soe. Kootud on patentkoes kaks kehatükki alt üles, õlad on samuti kokku kootud. Varrukad kudusin kehaosale külge ja kaelusesse kudusin kandi nii nagu kootakse varrastel kaaruspaela. 

Vamsa keha sai valmis juba suvel, kuid vajas hädasti roosat kanti varrukaotstesse nagu on Soome Kansallismuseo vamsal. Augustis õnnestus leida ka sobiva mustriga, kuid valge taustaga riidetükk (aitäh Sõbralt Sõbrale pood Viljandis!). Ostsin roosa puuvillase kanga värvi, kohe värvima ei hakand, panin laste eest ära - ja pole leidnud tänase päevani! Õnneks sain nädal tagasi laenata nõukaaegse värvipaki, mille küljes oli täpselt õiget vanaroosat tooni niidijupp. Suskasin kandid värvivette, kuumutasin...ja võtsin välja reipalt titeroosad kandid. Mõtlesin solvunult, et kas tõesti pean nüüd poodi uut sitsi otsima minema ning pilk jäi köögilaual joomata kohvile. Selge: kohv kaussi, kandid sisse ja tulele. 15 minuti pärast riputasin rahulolust nurrudes täpselt õiget värvi kante kuivama. 

 No kas pole kena. Täpselt õige natuke väsinud roosa.

 

Mingeid lubadusi anda ei julge, kuid tahaksin väga rõivategemise värvikamad juhtumised siia kirja saada...Ehk õnnestub.