Muhu seelik II
Mustrid valitud, käärisin 10 meetrit lõime, koos kuue kurruniidiga ja vedasin telgedele. Üks lõimeniitidest oli pärit Ropkamõisa lõngapoest, teise leidsin oma aidavarude hulgast. Aidalõng oli läikivam ja tugevam poelõngast, kuid tal oli oma vanusest tingitud halb omadus - talle meeldis olla poolilõng ning lõimelõngaks saamine teda väga ei huvitanud. Nii kui lõimepats lahti lasti, hakkas tema kohe oma poolikujulist olekut taastama ja nii ma seisin krussitav pats peos ja nutt kurgus - kangas pole veel üleski veetud ja kõik juba metsas.
Kui lõimekrussid ikka lõime soputamise ja kloppimise peale jonnimist ei jätnud, tegin seda, mida ükski õpetaja koolis ei lubanud: harutasin ja kammisin lõime nii sõrmede kui hõreda kammiga ja vedasin kammitult vähehaaval poomile. Kamm oli pusade harutamiseks isegi parem, sest aeg-ajalt kippus lõng käte külge haakuma (maainimese karedad käed) ja sellest veel rohkem pusasse minema.
Lõime lõpuks poomile kerinud, ladusin telgede külge kõik niiepuud, vipid ja tallalauad, mis kapis leidusid ning seejärel tegin jälle mitu tretti aita, et tuua lisaks 2 niiepuud kurruniitide tarvis ja kuus tallalauda. Tallalaudu sai käidud kaks korda toomas, sest esimesed ei sobinud pikkuselt. Ühe paari vippe tegi Martin juurde, sest vanadest vippidest ei sobinud ükski.
Kogu see varandus telgede külge riputatud ja otsa see sidusenööri rull saigi. Klambreid olin juba varem juurde ostnud. Nüüd läks Kangaspuu poole järgmine nööri-klambri tellimus. Seni siis niietasin ja soastasin.
Ka tellitud klambritest ei jätkunud kogu siduse tegemiseks, kuid asja sai parandada pikkade jämedamate kudumisvarrastega. Ajasin need tallalaua all läbi sidusenööri aukude ja teipisin kinni.
Valitud seelikumustrite kudumiseks sai tehtud sidus 9 niiepuu ja 14 tallalauaga. Nendest 14-st kaks keskmist olid labase (kollase) koe jaoks ja kaks vasakpoolset äärmist kurruniitide tarvis.
Sellegipoolest tuli suur osa mustritest käsitsi korjata. Korjamiseks tegi isa mulle pika ja suht õhukese mõõga, mille otsaga oli hea lõimi mustri jaoks korjata.
Kõige keerulisem oli alati mustri esimene rida, järgmised read jooksid juba esimese järgi.
Seeliku liigivahe ääremuster ja liigi keskmised mustrid on pärit Veinika Västriku ja Margot Marksi raamatust "Moekad Muhu siilikud" lk 73-76 kirjeldatud siilikult.
Aega võttis see kangas palju - poole meetri kudumiseks tuli hommikust õhtuni telgede taga istuda. Samas mõjus see töö omamoodi värviteraapiana, praegu nendele detsembripäevadele tagasi mõeldes ei ole mu silmade ees mitte hallus, mis tol ajal õues valitses vaid rõõmus kollane, mis säras nädalaid mu toas.
Alljärgneval pildil on näha kuus linast kurruniiti, millega seelik värvli alla kurrutatakse. Kavatsen nendest alumised asendada tugeva, kollast värvi villase lõngaga. Sellise vastupidava, Wensleydale` lammaste villa sisaldava lõnga sain Muru villavabrikust.
Tähelepanelik lugeja on nüüdseks endalt mitu korda küsinud "Miks ta ometi kääris 10 meetrit lõime? Seelik ei ole ometi 9m lai" Vastuse sellele loodan anda järgmises postituses.
Mustrid valitud, käärisin 10 meetrit lõime, koos kuue kurruniidiga ja vedasin telgedele. Üks lõimeniitidest oli pärit Ropkamõisa lõngapoest, teise leidsin oma aidavarude hulgast. Aidalõng oli läikivam ja tugevam poelõngast, kuid tal oli oma vanusest tingitud halb omadus - talle meeldis olla poolilõng ning lõimelõngaks saamine teda väga ei huvitanud. Nii kui lõimepats lahti lasti, hakkas tema kohe oma poolikujulist olekut taastama ja nii ma seisin krussitav pats peos ja nutt kurgus - kangas pole veel üleski veetud ja kõik juba metsas.
Kui lõimekrussid ikka lõime soputamise ja kloppimise peale jonnimist ei jätnud, tegin seda, mida ükski õpetaja koolis ei lubanud: harutasin ja kammisin lõime nii sõrmede kui hõreda kammiga ja vedasin kammitult vähehaaval poomile. Kamm oli pusade harutamiseks isegi parem, sest aeg-ajalt kippus lõng käte külge haakuma (maainimese karedad käed) ja sellest veel rohkem pusasse minema.
Lõime lõpuks poomile kerinud, ladusin telgede külge kõik niiepuud, vipid ja tallalauad, mis kapis leidusid ning seejärel tegin jälle mitu tretti aita, et tuua lisaks 2 niiepuud kurruniitide tarvis ja kuus tallalauda. Tallalaudu sai käidud kaks korda toomas, sest esimesed ei sobinud pikkuselt. Ühe paari vippe tegi Martin juurde, sest vanadest vippidest ei sobinud ükski.
Kogu see varandus telgede külge riputatud ja otsa see sidusenööri rull saigi. Klambreid olin juba varem juurde ostnud. Nüüd läks Kangaspuu poole järgmine nööri-klambri tellimus. Seni siis niietasin ja soastasin.
Ka tellitud klambritest ei jätkunud kogu siduse tegemiseks, kuid asja sai parandada pikkade jämedamate kudumisvarrastega. Ajasin need tallalaua all läbi sidusenööri aukude ja teipisin kinni.
Sellegipoolest tuli suur osa mustritest käsitsi korjata. Korjamiseks tegi isa mulle pika ja suht õhukese mõõga, mille otsaga oli hea lõimi mustri jaoks korjata.
Aega võttis see kangas palju - poole meetri kudumiseks tuli hommikust õhtuni telgede taga istuda. Samas mõjus see töö omamoodi värviteraapiana, praegu nendele detsembripäevadele tagasi mõeldes ei ole mu silmade ees mitte hallus, mis tol ajal õues valitses vaid rõõmus kollane, mis säras nädalaid mu toas.
Alljärgneval pildil on näha kuus linast kurruniiti, millega seelik värvli alla kurrutatakse. Kavatsen nendest alumised asendada tugeva, kollast värvi villase lõngaga. Sellise vastupidava, Wensleydale` lammaste villa sisaldava lõnga sain Muru villavabrikust.
Tähelepanelik lugeja on nüüdseks endalt mitu korda küsinud "Miks ta ometi kääris 10 meetrit lõime? Seelik ei ole ometi 9m lai" Vastuse sellele loodan anda järgmises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar