Veel üks muhu seelik

Kuuldes, et hakkan kuduma muhu seeliku kangast, tegi armas sõber Ilona samuti tellimuse. Nii saigi telgedele veetud 10m lõime, et saada kaks kolmemeetrist seelikukangast ja värvlid ning et jätkuks ka pisut harjutamiseks. 

 Seelikukanga eekujuks on kollane siilik Piiri külast Margot Marksi ja Veinika Västriku raamatust "Moekad Muhu siilikud" lk 69.

 

Alumisel pildil on näha ka väike eksimus - sinise kellukestemustri asemel peaks olema täppidega siksak, kuid korjasin paar mustririda valesti ja nii ta tuligi. Ülejäänud kaks liigivahet on korralikult siksakiga.  

 

Need kogemata sisselipsanud vead on tegelikult nii armsad ja annavad käsitööle seda õiget tunnet juurde. Alati kui muuseumiesemel mõne sellise leian, tahaks kohe üle uurimissaali kilgata ja kõigile oma leidu näidata.

 Ilona seelikule valitud kollane oli pisut külmema tooniga ning sobis hästi kriitvalgete triipudega. See valge puuvillane heegelniit oli mul kapis olemas ja nii tore on võtta materjali lihtsalt kapist, sest ostes peab valima ja otsustama ... ja alati jääb natuke üle, mis tuleb jälle kappi mahutada. 

 

Heegelniit oli pärit varudest, mis jõuavad minuni lausetega: "Sa käsitööinimene, ehk teed midagi, mul näe seisab juba kümme aastat kapis." Teine variant: "Teil seal maal läheb ikka tarvis." See viimane lause sobib ilmestama absoluutselt igasugust kraamikoormat, mis meie õuele jõuab. Maainimestel on teatavasti ju vähemalt kaks korda rohkem asju tarvis, kui linnainimestel. Eks ma siis sorteerin ja otsustan - või löön käega ja tassin lihtsalt aita ja hiljem imestan, kuidas küll jälle aidakapid silmini täis nagu peaksin enda teenistuses kratti.

 Allpool on näha ka sinine siksakmuster.

Peale seelikuvärvlite kudumist jäi hulk lõime üle. Olin plaaninud uhke tööproovi kudumise enne siilikukangaste kallale asumist, kuid aeg surus peale ning esimese tööproovi laiuseks sai 30 cm. Et lõime mitte raisata kudusin lõppu veel ühe tööproovi. Eks mul koolis juhtus ka vahel, et enne tuli töö ja seejärel joonistasin kavandi. 

 

Tallasin lihtsalt mustreid, ei korjanud ainustki rida ning kasutasin ära kõik poolilõpud. Siin ta on - muhu siilikukirja harjutuste "tööleht"

 

Muhu seelik II

Mustrid valitud, käärisin 10 meetrit lõime, koos kuue kurruniidiga ja vedasin telgedele. Üks lõimeniitidest oli pärit Ropkamõisa lõngapoest, teise leidsin oma aidavarude hulgast. Aidalõng oli läikivam ja tugevam poelõngast, kuid tal oli oma vanusest tingitud halb omadus - talle meeldis olla poolilõng ning lõimelõngaks saamine teda väga ei huvitanud. Nii kui lõimepats lahti lasti, hakkas tema kohe oma poolikujulist olekut taastama ja nii ma seisin krussitav pats peos ja nutt kurgus - kangas pole veel üleski veetud ja kõik juba metsas.

Kui lõimekrussid ikka lõime soputamise ja kloppimise peale jonnimist ei jätnud, tegin seda, mida ükski õpetaja koolis ei lubanud: harutasin ja kammisin lõime nii sõrmede kui hõreda kammiga ja vedasin kammitult vähehaaval poomile. Kamm oli pusade harutamiseks isegi parem, sest aeg-ajalt kippus lõng käte külge haakuma (maainimese karedad käed) ja sellest veel rohkem pusasse minema. 

Lõime lõpuks poomile kerinud, ladusin telgede külge kõik niiepuud, vipid ja tallalauad, mis kapis leidusid ning seejärel tegin jälle mitu tretti aita, et tuua lisaks 2 niiepuud kurruniitide tarvis ja kuus tallalauda. Tallalaudu sai käidud kaks korda toomas, sest esimesed ei sobinud pikkuselt. Ühe paari vippe tegi Martin juurde, sest vanadest vippidest ei sobinud ükski. 

Kogu see varandus telgede külge riputatud ja otsa see sidusenööri rull saigi. Klambreid olin juba varem juurde ostnud. Nüüd läks Kangaspuu poole järgmine nööri-klambri tellimus. Seni siis niietasin ja soastasin. 

Ka tellitud klambritest ei jätkunud kogu siduse tegemiseks, kuid asja sai parandada pikkade jämedamate kudumisvarrastega. Ajasin need tallalaua all läbi sidusenööri aukude ja teipisin kinni.

 

Valitud seelikumustrite kudumiseks sai tehtud sidus 9 niiepuu ja 14 tallalauaga. Nendest 14-st kaks keskmist olid labase (kollase) koe jaoks ja kaks vasakpoolset äärmist kurruniitide tarvis. 
Sellegipoolest tuli suur osa mustritest käsitsi korjata. Korjamiseks tegi isa mulle pika ja suht õhukese mõõga, mille otsaga oli hea lõimi mustri jaoks korjata.

 

 Kõige keerulisem oli alati mustri esimene rida, järgmised read jooksid juba esimese järgi. 

 

Seeliku liigivahe ääremuster ja liigi keskmised mustrid on pärit Veinika Västriku ja Margot Marksi raamatust "Moekad Muhu siilikud" lk 73-76 kirjeldatud siilikult.

Aega võttis see kangas palju - poole meetri kudumiseks tuli hommikust õhtuni telgede taga istuda. Samas mõjus see töö omamoodi värviteraapiana, praegu nendele detsembripäevadele tagasi mõeldes ei ole mu silmade ees mitte hallus, mis tol ajal õues valitses vaid rõõmus kollane, mis säras nädalaid mu toas.

Alljärgneval pildil on näha kuus linast kurruniiti, millega seelik värvli alla kurrutatakse. Kavatsen nendest alumised asendada tugeva, kollast värvi villase lõngaga. Sellise vastupidava, Wensleydale` lammaste villa sisaldava lõnga sain Muru villavabrikust.
 

Tähelepanelik lugeja on nüüdseks endalt mitu korda küsinud "Miks ta ometi kääris 10 meetrit lõime? Seelik ei ole ometi 9m lai"  Vastuse sellele loodan anda järgmises postituses.

Muhu seelik

Või õigemini siilik. Muhumaal olid varemalt seelikuteks mustad kurrutatud ümbrikud ja hiljem tulid nende asemele kõigepealt koldsedpunased (oranžid) ja  hiljem kollased siilikud. Siilikud ei olnud mitte lihtsalt mustritriibulised, vaid kahe erineva triibukombinatsiooniga, mida kutsutakse liikideks. Liigid vahelduvad omavahel ja igas siilikus on kuus liiki.

Järgnev on eellugu minu kootud kollasele siilikukangale, millest sai minu isiklik kangakudumise Mount Everest 2017. aastal.

Eeskujuks oli kaks tulevase seelikuomaniku  peres säilinud siilikut. Üks neist oli seelikukanga kudumise ajal minu kodus külaliseks, teisega sain tutvuda fotode vahendusel. Enne eeskujuseelikutega tutvumist arvasin, et muhu siilikute liigid (mustritega ala laiade mustritriipude - liigivahe - vahel) on keskjoone suhtes sümmeetrilised nii mustrite kui värvide osas. 

Need siilikud olid mõlemad teistmoodi. Siilik nr 1, millest jõudis minuni albumitäis fotosid oli üks uhkemaid siilikuid, mida ma üldse kunagi näinud olen. Sellel oli kuus rikkalikult tikitud liigivahetriipu ja litritest-tikanditest-helmestest kirendav ai. Siilikul oli liikide sees kuus laia mustritriipu, mis olid kõik erinevad. Siduvaks jooneks olid värvid. Kõik triibud olid ühevärvilised, kuid kõik liigid olid ühtemoodi värvide järjestusega.

Teine siilik oli peenemate mustritriipude ja liigivahe muster oli kootud, mitte tikitud. Mustrid olid keskjoone suhtes sümmeetrilise paigutusega, kuid erivärvilised. Nt ühes servas punane lill helerohelise lehega ja teises servas sama lill kuid oranž-tumeroheline kombinatsioonis. 

Guugeldasin "muhu seelik" ja leidsin osta.ee müügil olnud Paenase külast pärit siiliku, mille mustrid sarnanevad eeskujuseeliku nr 2 mustritega. Ka ai on ristpistes tikitud nagu siilikul nr 2. Järgneval pildil on ka kaks mustrit, mis sai valitud ka minu kootud siilikusse - roosa lehtedega väät ja sinine liiliamuster.

 
 https://osta-ee.postimees.ee/originaalne-muhu-rahvariiete-seelik-20-saj-algusest-10651844.html

 https://osta-ee.postimees.ee/originaalne-muhu-rahvariiete-seelik-20-saj-algusest-10651844.html

Miks Ruhnu?

See on küsimus, mida ma kuulen alati kui räägin inimestele, et käin Tõstamaa rahvarõivakoolis eesmärgiga valmis saada komplekt ruhnu rõivaid.

Minu kiindumus Ruhnu saare vastu sai alguse aastal 2014, Viljandi Kultuuriakadeemias. Teise kursuse tekstiili üliõpilastena pidime valima seminaritööde teemad. Pikast soovitusnimekirjast leidsin  teema: ruhnu argi- ja peorõivad. Kõik teised teemad olid sellised millest mul oli kasvõi õhkõrn ettekujutus, kuid ruhnu rõivastest teadsin ainult 1982 aastal välja antud rahvarõivaraamatu pilti. Sellest pildistki oli teravaimalt mällu sööbinud kellakujutistega põll ruhnu tütarlapse seljas (pildil rätiga).

                        Pilt pärit siit: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ruhnu_rahvariided1

Ruhnu teema seminaritööks valitud, läksin koju lugemist otsima. Esialgu lugesin läbi kõik akadeemias varem ruhnu teemal kirjutatud tööd. Üsna ruttu sain teada, et infot leida ei olegi nii lihtne, sest eesti keeles on ilmunud paar mälestusteraamatut ja mõned eestirootslasi käsitlevad uurimused. Kirjandusmuuseumist leidsin näpuotsaga August Gailiti mälestusi Ruhnu saare kommetest ja rõivastest. Kõige rohkem andsid infot rootsikeelsed raamatud, eriti kõige auväärsem ja põhjalikum Ernst Klein´i 1924. aastal ilmunud Runö. 

Seejärel panin endale kinni aja ERM-i uurimissaalis. Teadsin varasematest käikudest, et muuseumi esemelegendide raamatutest võib mõnikord leida nii mõndagi põnevat alates nt suurräti valmistaja ja annetaja sugulussuhetest kuni üksikasjalikult kirja pandud lõimede käärimisjärjekorrani. Nii et olin üpris lootusrikas. Tegelikult on enamus ruhnu esemeid ERM-i kogutud peale ruhnlaste lahkumist augustis, 1944 ja seega polnud annetajal esemega seost. Nii on enamikel esemetel legendis kirjas talu nimi, kust ese pärit, annetaja nimi ja legendist-legendi korduv lause "lähemad andmed puuduvad". Siiski õnnestus välja sõeluda ka olulist infot ja muuseumiesemeid üles joonistades kasvas järjest enam soov ise proovida vikeldatud kinnaste, roositud sukkade, kurrutatud seeliku, triibukangast snevel´i (naiste liistik/vest) valmistamist.

Seminaritöö kirjutasin ruhnu naiste argirõivastest. Lõputööks valmis ruhnu naistekasukas:

                                     Pildi autor Sandra Urvak

Tõstamaal alustasin Silja Nõu juhatusel naiste ja meestesärgi kätiste tikkimist. Sellele järgnes silmi ja närve tõsiselt proovile panev kurruniitide sisseajamine ja kurrutamine. Kodus sai vardad sisse löödud tumesinisesse lõnga ning valminud on paar roositud  ruhnu sukki. Kõigest sellest aga juba järgmine kord.

 

Ruhnu kindad.

Need kindad on kootud juba mõni aeg tagasi, kuid kanda pole ma neid veel raatsinud. Kindad on kootud Raasiku 8/2 lõngast varrastega nr 1,5.  

Kinnaste kudumisjuhendi, mille autor on Anu Pink, leiab siit.

 

Tere!

Minu nimi on Tiina Laiva. Olen olnud kirglikus suhtes käsitööga terve oma elu. Armastan telgedel ja varrastel kudumist, erinevaid nõela- ja nahatöid ega karda ka labidat ja saagi. 

Alates 2003. aastast olen Madise talu perenaine. Meie talus elab peremees Martin, perenaine Tiina, meie kolm last Rebekka, Mihkel Reginald ja Kirke ning lisaks veel kolm koera, kolm kassi ja viis hobust.

Teen algust oma blogiga, kus kirjutamisele-kajastamisele tõusevad teemad minu lemmikvaldkonnast - käsitööst. Loodan et kirja saavad pandud nii praegused kui varasemad õnnestumised ja ka suured tulevikuplaanid.